JURI  VELLA

RÄÄGI MINUGA

Tõlgitud teostest:

„Teated metsalaagrist“, 1996

„Valged karjed“, 2000

„Räägi minuga“, 2004

Tõlkinud Art Leete ja Arvo Valton

Kujundanud Piret Räni

Kirjastuskeskus 2009

Kui oled mu sõber,

Püüa mind mõista.

Kui oled mu vaenlane,

Püüa mind mõista.

Kui oled lihtsalt niisama –

Siis kahjuks

Ei saa ma sulle

Millegagi kasulik olla

Soovitus,

mille ma sain kunagi vanaisalt ja mille nüüd edastan sulle, neenetsi tudeng

Õpi! Õpi alati!

Õpi mistahes eriala!

Õpi tundma nafta ja maagaasi tootmise tehnikat. Katsu saada kulla, autode ja relvade kaupmeheks. Uuri, kuidas saada head viljasaaki. Õpi orienteeruma meres-ookeanis ja kosmoses, inimpsüühikas ja seadusandluses. Tüki poliitikasse ja võimu juurde...

Aga ära iialgi unusta oma põtru. Kui saabub päev, mil maailm pöörab sulle selja, võtab põhjapõder sind vastu, milliseks sa ka oled muutunud.

Tema oskab kõike andestada. Tema veab su välja.

Juri Vella

Iidsest laulust

(mis on kunagi kuuldud Aulilt)

Mis võiks olla:

Rauast hällis

Seitsmekeelne,

Kõht paljas, pikali.

Hall habe

Üle voodiserva

Tõstab tolmu

Luuana.

Poolest persest

Noolehaavast

Voolab verd.

Ema hällilaul:

Lü-lü-lü-lü!

Aina öeldud,

Võõra jäsemed

Olgu meile pühad need.

Lü-lü-lü-lü!

Maa on määranud,

Taevas määranud,

Tõuke neelame,

Tõuke närime.

Lü-lü-lü-lü!

Aina öeldud,

Suguvõsa nõue see,

Muud ei tee.

Lü-lü-lü-lü!

Nende leitud

Rajalooked,

Jahirajad

Tarkadele taatidele,

Tarkadele memmedele,

Mängivad kes asemel,

Jalarajad jalgadele

Ärgu iial rohtugu!

Lü-lü-lü-lü!

Igas asjas

Olgem kuulekad...

Harmoonia kõrgeim vorm

(tõestisündinud lugu)

Õhtul istub peatuspaigas tule ääres loomingulist rahvast ning vestleb elust enesest. Nad joovad kiisasuppi, teed, kohvi, jõhvikamorssi ja mõni õlut plekkpurgist.

Jeremei A. (kirjanik, rahvasaadik):

„Mis on harmoonia kõrgeim vorm?“

Juri B. (kunstnik):

„Mis on siis sinu jaoks isiklikult harmoonia kõrgeim vorm?“

Juri V. (põdrakasvataja, luuletaja), pilgus kaval säde:

„Just nimelt, kuidas sina seda enda puhul tunned?“

Jeremei A.:

„Kirjandus ja poliitika. Armastus ja vihkamine...“

Vladimir M. (luuletaja) samal toonil:

„Kevad ja sügis?“

Juri B.:

„Valgus ja pimedus?“

Jeremei A.:

„Just, just!... Elu ja surm!“

Gennadi R. (kunstnik) kuhugi kaugele vaadates:

„Tähendab „Sõda ja rahu“...“

Jeremei A.:

„Täpselt!“

Juri B:

„Aga minul algab kõik punktist. Punktist valgel lõuendil.“

Vladimir M.:

„Armastus muidugi, aga mitte vihkamine. Igavene Armastus ja igavene Kevad.“

Jeremei A.:

„Kas armastus ligimese vastu? Või ka armastus vaenlase vastu?“

Natalja A. (silmaarst) nagu vastu vaieldes ja nagu nõustudes:

„Armastus patsiendi vastu ja armastus oma eriala vastu...“

Juri Š. (vanem autoinspektor):

„Kui juht on kaine, auto korras, tee kuiv ja inspektor ümiseb laulda – kas see pole harmoonia?“

Tatva L. (muinasjutuvestja, laulja):

„Kui neenetsile ei meenu ainsatki mõistatust ja ta ei arva ühtegi mõistatust ära, mis harmooniast siis võiks juttu olla...“

Gennadi R.:

„Kas loomingulised piinad polegi mitte kõrgeim harmoonia? Ei saa luua ja kogu lugu. Piinled ja piinled, miskit pähe ei tule ja tundub, et ei tulegi tulema... ja äkki nagu päike pärast halba ilma! Tulevad sulle ise külla nii Suur Jegor kui Väike Jegor...“

Nikolai G. (fotograaf) – tema aparaadi välgatus tabab kas ainult Gennadit või kõiki korraga:

„Ja õnnestunud võte!...“

Jelena M. (ülikooli õppejõud):

„Ma näeksin nagu kevadises peatuspaigas madalast aknast, kuidas põdrad ja põdravasikad lähevad aedikusse, kõnnivad ümber selle keskel kasvava seedri ning naeratavad mulle; minuga aga on kaasas mu tudengid ja ma räägin neile sel hetkel midagi kõige olulisemat. Veel ei tea, mida, aga kohe saan teada...“

Tatjana J. (ajalehe toimetaja, luuletaja):

„Tahan lennata, lennata nagu lapsepõlve unenägudes, mil kõik oli saavutatav, nii patud kui elutarkus...

Lööd käed laiali ja lendad!... Ja pole tähtis, millest sa ära tõukud, kas afaldist, rohust, liivast või veest...“

Juri V.:

„Kui ma oleksin kunstnik, siis oleks see pilt. Ei, triptühhon. Vasakul pool Ring, lõpmatuse vorm. Minu aju keeldub vastu võtmast sirget, mis kulgeb lõpmatusse, või aritmeetilist progressiooni. Mulle näib aina, et seal kusgil peab tulema lõpp. Aga ringi ma näen ja annan endale aru, et see on üks lõpmatuse vorme... Triptühhoni paremal poolel on Kaos. Kuidas, mis kujul seda kujutada, seda ma ei tea.. Kuid kõik algab kaosest ja lõppeb kaosesse. Triptühhoni keskosal kujutaksin ma  Abielupaleed, selle ees on pulmaliste salk, mille keskel kõrgub pruut, kes on kõikidest teistest peajagu pikem!...“

Jelena V. (Juri V. Naine) peatab hetkeks õmblemise:

„Lähed teele ja algab vihmasadu – tähendab, läheb hästi. Tore!“

Nengi V. (Juri V. Vanaema), naeratus kortsulisel näol:

„Aga kui jalatsil tuleb pael lahti, läheb veelgi paremini...“

Ja vanaema Nengi hakkab jutustama muinasjuttu tütarlapsest, kellel tee peal tuli kingapael lahti ja seda ei tohtinud kinni siduda vastavalt muinasjutu tingimustele. Venelastel on sellele sarnane muinasjutt „Pakane“, skandinaavia rahvastel aga „Lumekuninganna“. Läbi ülemise ava vaatavad onni taevatähed, koldes praksub tuli, vanaema Nengi hääl joonistab pildi pildi järel. Mõni jääb tukkuma ning muudab need pildid unenäoks, muinasjutu lõpuks on kõik magama jäänud.

Vanaema Nengi tõuseb püsti, käib vaikselt väljas, toidab ööseks koerad ära ning tuleb tagasi. Kõik magavad, koldes lõpetavad sõed miilamist.

Nengi V. vaikselt omaette:

„Kui ühes onnis magavad muretult poliitik ja kunstnik ja arst ja põdrakarjus ja teadlane, kas siis saab olla sellest kõrgemat harmooniat!

Reliikvia

Järvekaldal veepiiril kõndis noor tugev neenets kindlal sammul. Kerge septembrituul lehvitas ta riidest maalitsa (kasuka) hõlma. Päike sõrmitses soojade sõrmedega ta sõnakuulmatut juuksepahmakat. Paljaste taldade all krudises suureteraline liiv. Ta naeratas ja laulis:

Kahe järve vahel on jõgi.

Jõekaldal on peatuspaik,

Aga jões on tõke ja mõrd.

Rahvas nimetab seda kohta Porsavariks.

Olgu nii!

Mina olen Tatva Logani soost,

Siin sündinud

Ja siin elan.

Ka mu tütar jääb siia elama.

Järve taga on näkas,

Püüan kinni metsise.

Mu naine Alla rapib linnu sulgedest puhtaks.

Olgu nii!

Aga õhtul hakkab

Mu tütar jooma

Metsise keedu leent

Magnetofonimuusika saatel,

Mille ma lindistasin

Piitami juures naaberpeatuspaigas.

Olgu nii!

Äkki jäi ta seisma. Varbad kompasid imelikku kivi. Siin oli sageli ette tulnud joonistega kivilatakaid, aga see siin oli nendest erinev. Kombates oli see väliselt kirve sarnane, aga kivist. Näe siis, ongi täide läinud! Ta oli juba mitu aastat oodanud Imet, oli tundnud, et see on kusagil lähedal, kohe peaks antama Märk – õnne märk. Tatva oli leiuga rahul. Ta pistis Reliikvia ettevaatlikult põue ning hakkas taas laulma:

Muistne esiisa,

Sa jätsid mulle oma kirve,

Et ma ei unustaks ära,

Kuidas ehitada endale tugevat maja.

Olgu nii!

Ole rahulik,

Sain su kingituse kätte!

Õpetan ka oma järeltulijatele,

Kuidas rajada Kodu.

Olgu nii!

Vanaema Nengile

Oled kaunim kasestki,

Oled kaunim kuust seal ülal,

Punasest Oravast armsam oled,

Nii hellad on su käed ja süle.

Öeldakse, sa pole ilus,

Et hääl on kui männipuu krigin...

Aga ma tean, on lausa ime,

Kuis su muinaslood mu unne on sigind.

LUIGEJAHT

(põhjapõdrakasvataja Juri Vella ja ajakirjanik Tatjana Jürgensoni kahekõne)

Ühepuupaadi veeväljasurvet mõõdetakse luikedes.

Neenetsi folkloorist

Minu mõistatus:

Kes tiirleb põhjapõdraaediku kohal?

Kes keerutab kuivatuspuude kohal?

Kes näksis männikäbi,

Kui mitte tuul?

Kes kiigutas seedrikäbi,

Kui mitte tuul?

Orav?

Ei arvanud ära!

Annan vihje:

Peatuspaiga serval

Seisab känd, mida külastab harakas...

...?

Varasel hommikul

Harakas kargleb mööda hoovi...

Ja mis siis?

Ahhaa, see on harakas!

Jah, need on harakas ja pähklimänsak.

Nad on peatuspaiga alalised külalised,

Istuvad puude madalamatele okstele,

Pühivad põhjapõdraaediku lattidelt lund,

Käratsevad, kädistavad,

Näib, nagu tülitseksid.

Neid võib alati kohata jõeäärses tihnikus.

Ma ei tea, mis jõud

peitub selles väikeses taigajõekeses.

Aga iga kord murrad

läbi kibuvitsarägastikust,

läbipääsmatust tarnast,

et kasvõi hetkekski

jällegi näha

seda elusa jõe saladuslikku, lummavat niret...

Hingus...

Jõel on oma nägu,

Oma kõnnak.

Ja räägitakse, et esineb ka meeleseisund –

Täna on jõeke lõbus,

Aga homme võib ta olla kurb...

Täna hommikul

Läksin vee äärde,

Ning jõe olek

Oli selline,

Nagu oleks ta just äsja,

Käänaku taga

Naabri peatuspaigas

Mänginud lastega.

Ta haaras kergelt kivikesi,

Mida loopisid rõõmsalt

Väikesed põhjapõdrakasvatajad

Ja naersid...

Mu meeled elevil kui pöörleks keeris vees,

Just nii on jõelgi ohjamatult vaba laad.

Näib mulle nüüd, et pärast käänakut mis ees

Kaob pimedusse igatsus ja valu taak.

Ning võrsuvad sel hetkel tiivad jumalikud,

Mis püsind lookas seljas küürust kaetud.

Siis mõistan, et kõik pingutused minevikus

Väärt hinna eest on tasustatuks loetud.

Soov lennata, kui lapsepõlve unes kauges,

Kus tarkus, patud olid käega haaratavad.

Taas mõista – ilmaime iha pole raugend

Ja unistused viimaseni värsistada.

Lennata!...

See on ju väga lihtne –

Samm, teine...

Äraõuge,

Sirutasid tiivad ja...

Kuid ära kiirusta.

Vaata veel maa peal ringi.

Ma nägin kurepaari,

Nad astusid mööda sood,

Pärast metsas,

Autoteel...

Ja alles siis, kui ma neile

Liigselt lähenesin,

Esmalt emane,

Siis isane kurg

Sirutasid vastumeelselt tiivad

Mõtlesid veel sekundit kolm,

Vaatasid mind etteheitvalt

Ja lendasid natuke eemale

Madalalt-madalalt...

Saabume peatuspaika,

Võtan su ühepuupaati,

Ja sõidame kevadisse peatuspaika.

Võib olla on seal

Kevad veel vähekeseks

Seisatunud...

Ma mõtlesin täna kogu tee,

et tee on samuti lend.

Eriti, kui ta viib

täiesti tundmatutesse ning saladuslikesse paikadesse.

,Selliselt teelt ootad alati imet.

Ning see kindlasti juhtubki.

Imet võib näha kus iganes, piisab vaid tahtmisest.

Näiteks – pohlad,

mis on kallihinnaliste helmestena

lükitud väikeste sõlmekestena

malahhiidist ja smaragdist taimedele.

See on ime!

Või taigajõgi

(nähtavasti on saatus selline,

et sellel rännakul tuleb jõuda jõe äärde, järve äärde...),

mis on peegelsile, läbipaistev ja täiesti puutumatu.

Seegi on ime!

Või põhjapõdrad, kes elavad siinses maailmas

ja on selle lahutamatuks, harmooniliseks osaks...

Ime!

Aga peamine ime on see,

mida ma hakkasin nende kahe päeva jooksul eneses tundma.

Esialgu suudan ma sellele anda ühe nime –

puhastumine.

Ja veel...

Ma olen palju kordi näinud.

Kuidas päev oma tiivad sirutab –

Ettevaatlikult ja väreledes.

Ja tema tiibade varjus

Muutub nähtavaks iga rohulible,

Iga kalamaim järves...

Minagi tahan kõndida mööda maad,

Rohtu häirimata,

Aga mu taha jääks rohule kaste,

Et temas peegelduksid päikesekiired.

Aga tiibadeta on see võimatu.

Kui istud esimest korda ühepuupaati,

Kui lased mõla esimest korda vette

Ja teed esimese

Tõuke...

Tõmbe...

Veel ühe tõmbe...

Sa tunned

(Ma tean)

Et lendad

Ning sinu mõla,

Liikudes tagasi esialgsesse asendisse

Uue tõmbe jaoks,

On enda löödud piiskade

Vikerkaarevärvilistest pritsmetest

Tiib.

Ja järve taga –

Järv.

Ja jõe taga –

Jõgi.

Koidiku järel –

Koit.

Sügise järel –

Kevad...

Ning järve ääres

Lume alt välja sulanud

Päikeselisel samblikul

Püstkoja taga

Sünnib

Uus põhjapõdravasikas,

Et homme

Tugevnenud jalgadel

Karja järel lahkuda...

Ning juba kandub

Su ühepuupaat

Lainetel kõikudes

Pilvede ja tähtede kohal,

Mis mu järves suplevad.

Ja iga tõmbega

Sa lendad

Vabalt ning kergelt.

Kuid ära tiibadega liialt rapsi.

Võhma ei pruugi jätkuda.

Lõdvestu.

Tiivad vajavad vabadust,

Hingamine vajab vabadust,

Mõtted vajavad vabadust,

Arvamusvabadust,

Ja tunded vajavad lendamise vabadust.

Kibelen, ihkan edasi minna, kiirustan,

Tahaks kõike jõuda,

Tahaks kõike emmata.

Tahaks kõigesse armuda,

Mis väärib sügisese päeva

Ja kevadise hommiku

Ja lumevihina,

Ja suvise laulu armastust...

Õpeta armastama seda maailma,

Õpeta andestama...

Ma unustasin kuhugi suurema osa nendest oskustest,

Aga kunagi ma ju suutsin.

Ilmselt seepärast

Tahan ma nii väga lennata.

Armastuseta ei teki kergust.

Kerguseta ei kasva tiivad.

Tiibadeta sa lendu ei tõuse...

Sul on õigus, ühepuupaat on tiibade moodi.

Ent mina, nagu too kohmakas, ent visa linnupoeg,

Seni veel temaga päriselt ei lenda,

Vaid lihtsalt pööran ta ümber

Vette täis pilvi, mände ja sahisevat rohtu.

Linnupojad tõusevad tiibadele.

Minagi õpin...

Õppida võib kogu elu ning mitte arvet pidada:

Kuid palju päevi, kuid, aastaid

On möödunud su sündimise päevast.

Ning neid võib olla lõputu hulk.

Aga ma tean täpselt,

Et nüüd ja praegu, ühel nendest päevadest

Tunnen end uuestisündinuna maailmas,

Mis võtab mind vastu armastusega...

Ilmneb,

On ka argipäevi,

Teleekraanilt ärevile-ajavaid:

Ükskord

Tšetšeeni või

Palestiina poiss

Tapeti

Ta enda kišlakis

Ülimoodsa relvaga.

Aga tema ema,

Nagu Kristuse ajal,

Löödi elusalt risti

Soomustransportööri kahuri külge.

Selle eest,

Et võttis kätte püssi,

Et kaitsta nooremat,

Kolme kuu vanust last.

Hurraa!

Rahuvalvavatele sõjariistadele.

Hurraa!

Tsivilisatsiooni tapariistadele.

Hurraa!

Ameerika ja vene relvadele.

Ning ordenite saamise järjekorda –

Ri-vis-tu!

Selles järjekorras

Hoidke minulegi kohta...

Täna

Tšetšeeni või palestiina vend

Põletas maha Maailma Kaubanduskeskuse.

Elusalt,

Kättemaksuks,

Kallite ja lähedaste surma eest.

Ning üheaegselt hakkasid ulguma hääled

Läänest Idani:

Ekstremism!!!

Terror!!!

Tapmine!!!

Kui me ise tapame

Siis me seda tapmiseks ei nimeta.

Selle jaoks leiame muid sõnu:

„Puhastus“,

„Erioperatsioon“...

Kuid aitab arutamisest Teie (mitte sinu) üle.

Te ju alustate nüüd

Rahvusvahelist jahti:

Võts teda, võts!...

Ja minuga vestlemiseks

Pole Teil aega.

Nüüdsama

Saabusin jahilt.

Ja mu püss

Ei tulistanud täna kordagi.

Ning mu lapsed ja lapselapsed

Ja naine

Õhtusöögiks pardijalga ei saa.

Ning ise heidan ma magama

Vihasena enese peale.

Ja öö jääb unetusse kinni,

Nagu kalavõrku.

Maailma üle hädaldades

Ütlen iseendale:

„Jätkuks vaid mehisust nimetada

Tapmist tapmiseks.“

Eile tuli mul hirm peale

Nende luikede pärast,

Kes ujusid kaugel helesinisel järvel

Ega teadnud midagi sellest,

Et keegi nägi neis ohvrit…

Ja ma kartsin kuulda su lasku.

Laske kostab maa peal nii palju,

Et nende hääli pole enam eraldi kuulda.

Nad on sulandunud kanonaadiks –

Tapmise ja sõja muusikaks…

Ja kui sa oleksid eile tulistanud…

Poleks see olnud jaht…

See vaikus näis liiga habras.

Kuid… Andesta…

Mulle tundub kummaline

Praegu…

Mulle tundub hirmus

Täna…

Mu mõistus ei taha

Mulle alluda…

Alati

Ning erinevatel ajastutel

On Maa Ajaloos

Olnud:

Võitlejaid

Tõe eest,

Vabaduse eest,

Õigluse eest,

Enda ja armastatu Au eest,

Rahvusliku Uhkuse eest,

Enesemääramise eest,

Usu eest,

Jumala eest,

Tsaari eest,

Varbtaraga hüti eest,

Kaevuga tare eest,

Mägionni eest mäenõlval,

Jurta eest stepis,

Püstkoja eest polaarjoone taguses lumes,

Iglu eest jäise

Pakaselise ookeani külje all…

Ent neid allutasid

Ja rõhusid

Orjakauplejad ja orjapidajad,

Pärisorjade mõisnikud ja isevalitsejad,

Inkvisitsioonid,

Konkistadoorid,

Kolonisaatorid,

Sõjalised diktaatorid,

Fašistlikud põikpead,

Punased poliitkõrilõikajad,

Isikukultuste „Mutrikesed“…

Aga täna

On minu planeedil

Ainuüksi terroristid

Ja terrorismi vastu võitlejad.

Veel hiljuti

Olid separatistid,

Nüüdseks on nad kadunud.

Kogu planeedil

On ainult äärmuseni meeleheitele viidud,

Terroristid,

Kellega pole vaja rääkida,

Pole vaja küsida nende arvamust.

Nende peale tuleb lihtsalt „peldikus kusta“

Ja tappa!

Tappa!

Tappa!

Mulle näib,

Et magasin sügavalt

Ja jätsin midagi vahele

Oma vähese mõistusega…

Aga võib-olla

On kõik palju lihtsam?

Kellelgi on Kuldvillak,

Mis ahvatlevalt meeldib

Teistele?...

Nii iga päevaga

Mu meeles

Ärkveletuleku ulatuses

Üha suuremaks paisuvad kahtlused…

Ning lämmatavad…

Kahtlused?...

Kuid… Andesta…

Need ärevad tunded

On tekitatud halastamatu raadiovastuvõtja poolt

Ja sama halastamatute argipäevade poolt

Ning, sisuliselt, ei tohiks siin kõlada.

Ümbersünd osutub kibedaks…

Maailmas mu ümber

Pole valu ega mure vähenenud…

(Kõrvalepõige:

Ma tean, et juba mõne päeva pärast haaravad mind linnas endasse asjaajamised, töö… Aga raskeimatel hetkedel meenutan ma peatuspaigas veedetud päevi tänutunde ja vaimustusega.)

Ent mulle

Ilmutuvad linnas lakkamatult

Põhjapõdrad.

Nad on alati minuga:

Rongis või lennukis,

Kongressil või konverentsil –

Ma olen alati nendega.

Või on nemad alati minuga.

Isegi silmi pole vaja kinni pigistada.

Mööda samblikku

Kõnnin külg külje kõrval

Ja tunnen igaühe hingamist.

Ilmselt

See ongi karjainstinkt

Ning seetõttu

Ei tohi ma pikalt linnas olla,

Muidu jään oma karjast maha

Ja eksin ära.

Aga täna

Oleksin ma jõhvikasoos peaaegu ära eksinud!

Marjad ahvatlesid mind.

Nopin ühe,

Aga naabermättal

Tundub teine suurem olevat.

Ja järgmisel – veel suurem.

Oleksingi läinud

Marjade ja oma unistuste jälil

Teadmata kuhu.

Ma ju ei mõelnud,

Et lagedas soos on nii lihtne ära eksida…

Need pole mingid jõhvikad!

Meie kandis

On kõige jõhvikarikkam jõgi –

Amputa.

See nimi tuleb neenetsi keelest –

Vampuhta.

Aga handi keeles nimetatakse seda

Kavahõn – kaveng Ahõn,

See tähendab Agan, aga soine,

Jõhvikarikas.

Aga neenetsi nime

Tõlgitakse nii – Tüli jõgi.

Räägitakse,

Et kunagi kohtusid siin võõramaalased,

Kortsutasid kulme,

Paisutasid sõõrmeid

Ja hakkasid sõdima.

Sõdisid kaua,

Kuni tüdinesid.

Kui kaks head

Ning teineteist armastavat inimest

Tülli lähevad,

Ütleb mu aru:

Elu on selline,

Aga süda kisendab:

Valus!

Ta jõudis teisse kiinduda…

Üleeile ei kirjutanud

Sa mulle ridagi,

Ega ometi sa pole mulle kõike ära öelnud

Ja see vestlus

Pole sulle enam huvitav?...

Eile oli suure lendutõusu päev,

Pärast mida

Tundus,

Et on võimatu laskuda maa peale,

Kus on paik ülekohtul,

Ütlematajätmistel ja tülidel,

Mis igast koormast kindlamini

Hoiavad maa küljes…

Kuid kahjuks ma eksisin…

Kas pilved taevas on kõrgel?

Ei,

Madalal.

Päike on ju pilvedest kõrgemal,

Aga tema soojus

Lasub mu õlgadel.

Kas järvetagune mets on kaugel?

Ei,

Siinsamas.

Lõin käega vastu vett

Ja kauge mets lõi kõikuma

Minu poolt tekitatud lainetel.

Pilved on madalal,

Mets on lähedal.

Aga lähedane sõber –

On kauge.

Olgugi sõbra käsi –

Ta on siin,

Minu kõrval,

Ehkki istume ühes paadis,

Siiski lahutab meid

Ettevaatamatult öeldud sõna.

EPILOOG

Ühepuupaat liugleb mööda vett,

Hoides maailma

Vaikust ja tarkust,

Milles luikedel ja inimestel

On seni veel võrdsed õigused lendamisele.

Ning jätame tuulele fraaside ettevaatamatuse…

Vana põdrakasvataja Auli laul

Mis on armastus?

See minu vanaisade igavene küsimus

Erutab täna ka mind.

Võibolla armastus

On su põdrarakendi

Värske jälg?

Võibolla armastus

On uus püstkoda,

Mille me koos sinuga

Täna lume peale püstitasime?

Võibolla armastus

On uus hääl,

Mis sinu vaevadest sünnib,

Ja minu süda,

Mis ärevalt ootab teateid

Püstkojast, mis täidetud su oietega?...

Mis on armastus?

See mu vanaisade igavene küsimus

Erutab täna ka mind.

Võibolla armastus

On lumetee,

Mille on sisse tallanud mu poeg

Lõputusse avarusse

Tundra ja taiga vahel,

Sinna,

Kus alati on sõitnud

Mu suguvõsa rahvas.

Võibolla armastus

On esimene narta,

Mille on oskamatult teinud meie lapselaps?

Võibolla armastus

On esimene sulgvoodrike,

Mille on meie tütretütar

Hoolikalt õmmelnud oma nukule?...

Mis on armastus? –

See mu vanaisade igavene küsimus

Erutab mind ikka enam...

Kuid täna

Hakkab see erutama

Ka meie poega.

Põdrakasvataja laul

Muutuksin ma vihmapiisaks,

Et siis särada su ripsmeil.

Ngadei!

Ngadei!

Muutuksin ma lumehelbeks,

Et siis lebada su kasukkrael,

Kartes puudutada sooja kaela.

Ngadei!

Ngadei!

Aga põdrarakendil kui lendad

Ja kui lumeväli sulle laulu laulab,

Tahaksin ma olla naeratus su näol.

Ngadei!

Ngadei!

Ngadei!

Vaid südames laul

Ongi kõik.

Sõitsid ära.

Ja su põdrarakend

Ei paista enam eemal.

Vaid jälg.

Vaid sosin.

Vaid su huulte maitse.

Tahaks emmata sind rutem.

Muidu rinnakorv ei talu

Südame lööke.

Ja pinnatuisk

Matab su nartajälje.

Ja valge auru jäätunud kildudena

Kannab tuul tundrasse su hääle.

Ja häbematu pakane

Pühib mu näolt

Armastatu suudluse.

Vaid südame löögid.

Vaid südamest kostab üks laul.

Ongi kõik,

Mis sinust

On jäänud.

Kuid nüüd

On mul veel olemas tuleku ootus

Su juurde.

*

Nimetaksin sind päikeseks,

Aga kui puudutan sind,

Ei saa soojaks sõrmeotsad,

Mis on külmaks läinud hirmust.

Nimetaksin sind jõeks,

Kuid suudeldes

Ei suuda kustutada janu

Ja iga suudlusega

Tahaksin ikka rohkem ja rohkem

Olla aina suudeldud.

Nimetaksin sind oma mõteteks,

Kuid täna on mul ka teisi mõtteid:

Kodukandist,

Tööst

Ja isegi palgast.

Aga kelleks tahaksid sina mind nimetada?...

Kaja

Lähen jahile,

Minu jälgedes

Astudes kandadele

Nähtamatult jalutab kaja.

Lähen jõe peale

Ja sajasüllast noota

Põhja lastes

Mu õlgu

Nähtamatult rõhub kaja.

Istun laua taga,

Püüan tänastest mõtetest

Luuletusi kokku seada.

Ent tunnen:

Kaja varjub minus –

Sinu sõnade kaja,

Sinu silmade kaja,

Minu ammuse armastuse kaja.

Kõrgeim väärtus

„Lapsed on meie tulevik“

(Venemaa liidrite kõnedest)

Täna

Ei ole vaja

Mu riigile põdrakasvatajaid.

On vaja ajudeta,

Kuid eeskujulikke

Töösoldateid.

Pole vaja

Kuldsete kätega põlluharijaid.

Vaja on eeskujulikke soldateid,

Inimestetapjaid,

Kes võivad täita käske.

Ei ole vaja neid, kes oskavad

Mõtelda,

Arutleda

Ja unistada.

On vaja neid, kes on võimelised

Tapma,

Tapma

Ja olla

Ta-pe-tud!

Lülitad televiisori sisse:

Käib õppeprogramm,

Kus  detailselt,

Üksikasjaliselt

Selgitame lastele,

Kuidas on tarvis osata

Maskeeruda,

Tungida liiva ja savisse,

Muutuda

Veeks ja kiviks,

Et jääda tapmata

Ja et ise

Anda

Hoiatav

Löök.

Aga kui välja ei tule?

Kui vastane on osavam?

Kui ta on sinust paremini relvastatud?

Mis siis ikka,

Pole häda,

Õpi, poja (või tütar),

Väärikalt surema!

See on ju

Tsivilisatsiooni

Kõrgeim väärtus!

On ju

Inimkonna

Kõrgeimaks väärtuseks

Tappa,

Tappa

Endataolisi

Ja õppida ise

Olema tapetud!...

Täna

Me ei õpeta avalikult

Oma lapsi

Vilja kasvatama...

Täna

Me ei õpeta avalikult

Oma lapsi

Vabastama linde...

Täna ei ole

Põdraliha ja selle saadusi

Kellelegi tarvis...

Tähtis on õpetada lapsi

Tapma,

Tapma

Ja tapetud saada!...

Kolmas valu

„Tead, mu poeg võttis linnas vene naise.“

„Mis sellest, mul ka väimees ukrainlane.“

„Ega ma vastu ole. Aga ta abiellus juba kümme aastat tagasi, mina pole näinud ei miniat ega lapselapsi.“

(Kahe põdrakasvataja kõnelusest)

Loomarajad kasvavad rohtu,

Loomad lahkuvad.

Need, kes minna ei saanud,

On tapetud.

Igavaks muutub mu laas

Sügisel.

Ja vaikus on kevadel

Mu järvedel –

Pole lindude laulu.

Inimesed jäävad vanaks –

Nende suu ei laula enam.

Mitte et ei tahaks,

Kuid sõnad on läinud meelest.

Pojad aga ei taha laulda,

Tahavad kuulata

Metsikuid, hullunud laule

Arusaamatus keeles.

Kuulen oma maal

Ikka harvem emakeelt.

Igapäevaseks on muutunud

Rauakolin mu jõe kohal...

Tahaksin uskuda:

Ehk vaid loomarajad

Kasvavad täis rohtu ja sammalt.

Kas võiksid veel alles jääda

Laande ja tundrasse

Mu rahva nartajalase jäljed?

Kuues valu

Naaberlaagris elab viimane muististe vestja.

Olen mitmel korral tahtnud teda kuulata, olen mõttes temaga vestelnud, kuid igakord olen suguvenna eest leidnud sügavas joobes. Kord on poodi tulnud odekolonni laadung, kord on puurijad käinud lubatud karusnahkade järel, kord on helikopter möödaminnes maandunud uhhaa-kala võtma...

Laula mul laulu, Lanei!

Laula, kuni veel suudad.

Vahest kajab su laul veel vastu lastelaste hinges?

Kui meie lapsed laulavad kaasa

Ega kaota oma tundeid

Kiirustavates askeldustes.

Laula mul laulu, Lanei!

Ütled ehk kohtudes:

„An-torovo!

Kas teie laagris on kõik elus ja terved?

Kes on elus, kas see laulab?

Kes abielus, kas armastab?

Kes lõbus, kas ka õnnelik?

Või tuleb see puskarist?

Või odekolonist?

Või kaklusest sõbraga,

Lihase vennaga?...“

Laula mul laulu, Lanei!

Laula, kuni veel suudad!

Räägin sõbrale õigust.

Salgamata.

Kõike, mis vaevab mu hinge:

„Oleme küll elus,

kuid miskipärast

sünnitavad pohmeluses naised mitte lapsi,

vaid alkohoolikuid,

narkomaane,

alatuid inimesi,

kes on võimelised,

kes on valmis

korda saatma mida tahes...

Laula mul laulu, Lanei!

Laula, kuni veel suudad...“

Poliitika

„Lõhun vibud, närin läbi nooled, et igas pesas võiksid vabalt ukerdada linnupojad...“

Vanaema Nengi muinasloost

Kord küsis

Minult vanaisa:

„Kuulen raadiost

sõna partei.

Seda korratakse ammu,

Tõlkida pole vaja.

Aga mõnda aega

Kostab teine sõna – partokraatia.

Kas see on partei sugulane?

Mispärast seda korratakse?

Vahel näib, kui kuulata kõnelejate hääletooni,

Et mustade asjade pärast?...“

Rääkisin vanaisaga kaua.

Otsisin

Oma laulvast keelest sõnu,

Mis oleksid võrdväärsed sõnadele

„Inflatsioon“,

„Perestroika“,

„Demokratiseerimine“,

„Rahvusvahelised suhted“,

„Ametnike omavoli“.

Ta vaikis.

Ja ma ei saanudki aru,

Kas mu jutt jõudis pärale...

Aga öösel

Vähkres ta asemel, ohkis raskelt.

Jorises vanaemaga

Ning needis raadiot,

Mis juba palju aastaid oli temaga vestelnud...

Hiljem

Nägin, kuidas ta istus kuuvalgel.

Istus, nägu püha seina poole

Ja kõneles vaikselt:

„Sa oled vist vanaks jäänud

nagu minagi,

ja aru on sul tuhmiks muutunud?

Miks sa lubad inimeste keskel elada

Ebainimestel?

Tuleb välja,

Et nad loovad

Meie ja oma laste jaoks

Maailma,

mis on pööratud

pahupidi...“

Linna kolinud kaasmaalasele

Hea põder tuleb esimese lume aegu tagasi paika, kus ta sündis.

Neenetsi vanasõna

Kui esimese lume aegu

Põder ei ole tulnud tagasi oma kodukarja hulka,

Tähendab hunt või ahm

On ta maha murdnud.

Kui valgesaba-kotkas

Jätab oma pesa maha,

Tähendab, et ta leidis kusagil inimtühja koha.

Kui mu õeke Luik

Ei tiiruta mu püstkoja kohal

Kevadist nooruslaulu lauldes,

Tähendab, et ta on alla tulistatud.

Aga kui sina,

Kes sa pole kaitsetu loom,

Pole rändlind,

Kelle tiivad on terved,

Kui oled unustanud tee

Ema telklaagri juurde,

Siis mis põhjuse sa enese jaoks leiutad?

* * *

Täna,

Kui vanaisa äratas sind hommikul vara,

Täna,

Kui päike hajus lumes

Erilise soojusega,

Tänane,

Hommikune,

Peenejalgne põhjapõdravasikas

Oma esimesel päeval ema kõrval

Seisis vaevaliselt kevadisel lumepaljandil

Ja ootas soojust

Ja ootas piima

Ja elu ootas

Ja ootas rada lõbusat,

kriuksuvat,

kiiret

ja igavest.

Ootas rada mitte ainult endale,

Vaid ka sulle.

Aga sina naeratasid –

Sa rõõmustasid päeva,

Oma päikeselise päeva üle,

Mille algus polnud mitte ainult siis,

Kui sa sündisid.

Mille lõpp – ohh! – pole siis,

Mitte siis,

Kui sünnib su lapselapselapselaps…

Viltuvedamine

Kui suitsud katuste kohal

Tiivalöökidena õhku tõusid

Ja kandusid eemale

Metsa taha

Siniste, põhjani külmunud järvede taha,

Kauge, hangedel sädeleva

Lume taha,

Siis mu ootused ja unistused

Langesid sellele lumele

Ebaõnne külma suusajäljena.

Ja mul veab iga päev viltu!

Täna –

Hoiab polaarrebane mu püünistest kõrvale,

Täna –

Valvab põder erksalt mu samme,

Täna –

Jooksen soobli jälil –

Jalad veavad mind alt

Ning koperdan suuskadega lumes…

Aga seal,

Talve teises otsas,

Võib-olla

Su silmadesse teine päev ei vaata endistviisi,

Võib-olla

Endiselt seisad täistuisanud trepil,

Vaatad mulle järele, kätt silmade kohal hoides.

Ent miskipärast

Ei tunneta ma nüüd su pilku

Nagu varemalt.

* * *

Täna hommikul astus vihm

Mu ees üle raja.

Vanaisa rääkis mulle kunagi,

Et selline vihm

Toob õnne...

Kõnnin mööda küla,

Peitmata oma nägu,

Ja vihm täidab

Puhta veega

Mu jäljed…

Valged karjed

Su vanaisa küttis luiki.

Teda peeti osavaks kütiks

Ja lahkeks inimeseks.

Ja käreda pakasega

Riietusid

Tema sugukonna inimesed

Soojadesse luigenahast rõivastesse.

Neil polnud oma põtru,

Aga lapsed küsisid süüa.

Ja seepärast

Suveajal

Põhjapõdraliha asemel,

Varusid nad luigeliha,

Asetasid sambla alla

Igikeltsa sisse.

Ehk jäidki nad seetõttu ellu?...

Sinu onu küttis samuti luiki.

Mõningad

Sissesõitnud pikarublaliste geoloogide

Ümara taguotsaga naised

Jootsid teda samagoniga.

Ja ostsid

Parkimata,

Verised,

Kiiruga nülitud,

Sulginud

Luikede nahku,

Et hiljem õmmelda nendest

Endale ja tütardele

Moodsaid mütse.

Aga järgmisel päeval

Läks su onu

Valutava peaga,

Januga hinges ja kõhus

Taas kaugetele järvedele

Ja tulistas raevukalt

Valgeid karjeid…

Ta riietas paljud moedaamid

Kohevatesse luigenahksetesse mütsidesse.

Kuid miskipärast

Mitte keegi

Mitte kunagi

Ei nimetanud teda

Osavaks kütiks…

Aga hiljem

Tegi arstist ekspert

Järelduse:

„Alkoholimürgitus.“

Aga ehk polnud asi ainult selles?

Kui me teda matsime,

Kostsid laagripaiga kohal

Valged,

Ja mulle näis, et võidutsevad

Luigekarjed…

Teade Vatjogani metsalaagrist

„Vana Ustiga Aivaseda sugukonnast juhtus möödunud talve alguses õnnetus.“

„Mis juhtus?“

„Ta küttis oravaid männikus Vatjogani ääres. Aga läbi selle männiku oli rajatud naftajuhe. Ütles, et sõitis põhjapõtradega üle väikese külmunud järve. Korraga ei pidanud jää vastu…“

„Dehei-hov! Tsok-tsok-tsok-tsok!“

„Olin rahulik, sest teadsin, et siin on vesi põtradele ainult kõhuni. Suunasin juhtlooma lähima männitukani. Aga mis oli? Nahksaapad ja umbkasukas tõmbusid mustaks, põhjapõdrad kattusid musta läikega. Ja lõhn oli selline, et tegi pea uimaseks. Tõstsin käe näo juurde – must rasvjää…“

„Pimans-kutšahku^*! Joh-ho-ho-hov!“

“Tuli välja, et se polnud järv, vaid naftasüvend. Kui toimus avarii, täitis nafta järve, aga lume alt ei paistnud see välja… Kuidas me ka ei püüdnud põhjapõtru puhtaks pesta – ikkagi said otsa, külmusid ära. Aga peremees ise jäi ellu. Ainult et Vana Usti kaotas nägemise.“

^*Tõlkimatu hüüatus, mis tähistab ehmatust neenetsi keeles

Igavikulisest

Täna tegin kirstu ühe naise jaoks.

Miskipärast meenus mulle üks neenetsi vanasõna: „Inimesele meisterdatakse elus kahel korral häll. Esimesel korral sündimise puhul, teisel – surma jaoks.“

Ühe oma hällidest olen ma juba üle elanud. Jäänud on teine…

Veel mõtlesin ma sellest: tuleb välja, et mulle pole üldsegi ükskõik, kes minu jaoks  teeb mu viimase hälli. Lasin mõttes silme eest läbi kõik külaelanikud ega suutnud mitte kedagi endale ette kujutada. Ehk ei ole seda inimest praegu minu läheduses? Ta pole veel sündinud? Või suren ma võõral maal? Aga võib-olla jääb mu laip maha matmata ja roiskub kusagil?

Kunagi rääkis vanaisa mulle, et surma lähenedes tunneb inimene seda, kes meisterdab tema viimase hälli. Vanaisa kinnitas, et tema jaoks valmistan selle mina.

Nii see oligi…

Agani jõe elaniku laulust

„Sihtmärgist mööda lennanud noole

Korjan üles uue sihtmärgi jaoks…“

„Minu eest põgenevale Taiga Loomale

Saan pihta

Loomatabava Noolega.

Ja ta kukub maha,

Kattes endaga

Verest kuuma lume…“

„Selle naha,

Millest olid õmmeldud

Minu kulunud saapad;

Selle naha,

Millest oli õmmeldud

Minu kulunud umbkasukas;

Selle naha,

Millest olid õmmeldud

Minu kulunud käpikud,

Sinult,

Minu täna tabatud saagilt,

Korralikult nülin…“

„Mis loom siit läbi läks?

Kohendan vööd,

Silun vuntse,

Hakkan jälitama…“

„Vaatan:

Puu otsas istub Punane Orav…“

Punase orava laulust

„Isata-emata sündinud,

Kas minus on nii palju liha,

et sa kõhu täis saaksid?

Kas mul on nii palju nahka,

et sa sellest sooja saaksid?

Kas sinu lastel oleks õnne

Minu surmast?...“

Ränduri laulust

„Avan ühe ukse –

Naine ulatab tüki leiba.

Avan teise ukse –

Naine ulatab teise tüki leiba…

Seitsmendas majas minu jaoks

Naine lüpsab lehma last…“

„Laagripaiga ääres

Seisab känd, mida külastab harakas…“

„Samblikurikkas männikus jooksjal

Tee jalad vastupidavaks!..“

„Päev täna

Tuulise suuga ähvardab…“

„Ärgu saabugu

Jumalate nutmise päev!..“

„Kui ühelt poolt

Langeb puu su peale,

Siis sa põikad teisele poole…

Kui aga puud igalt poolt

Su peale langevad,

Kuidas pääsed sa siis?..“

Järelsõna Juri Vella luulekogule

Juri Vella on metsaneenetsi kirjanik. See tõsiasi ei hõlma samas kindlasti kogu tema hämmastavat mitmekülgsust. Siberi metsade elanikuna on ta elutee olnud küllaltki eripärane. Tavalise põhjaaladelt pärit haritlase teekond käib enamasti ühe mudeli järgi: hea internaadiõpilane jätkab pärast keskkooli lõpetamist õpinguid oma regiooni pealinna pedagoogilises instituudis ja kui ta seal edukaks osutub, jätkab ta oma õpinguid Peterburi Põhjarahvaste Instituudis või harvemini mõnes Moskva õppeasutuses. Seal abiellub ta venelasega, naaseb kodukanti, leiab linnas töö, kas siis koolis, muuseumis või isegi riigiaparaadis. Enamasti aga jätab Põhja-alade tavaline elanik üldjuhul kooli pooleli, abiellub varakult kohaliku tüdrukuga, otsib mõne lihtsa töö – ja mõnikord, eriti varemalt, sellise ka leiab – kas läheduses asuvas kolhoosikeskuses või siis metsas küttides ja jõgede-järvede ääres kala püüdes. Need kaks teekonda ristuvad harva.

Aga Juri Vella on erand. Ta alustas oma eluteekonda tavalise Põhjala inimesena ja temast sai hinnatud haritlane. Ta sündis märtsis 1948. aastal Lääne-Siberis, Varjogani küla lähistel metsas.  Tollal oli see osa Surguti rajoonist (nüüdseks asub see ala Nižnevartovski rajoonis, et naftavarud ei asuks ühesainsas haldusüksuses). Juri Isa, Kõli, oli kolhoosi põhjapõdrakasvataja. Isapoolne vanaema Nengi oli juba külla elama siirdunud. Kooliminekuaja saabudes saadeti poiss külainternaati, kust ta sageli põgenes, et ööbida vanaema juures. Kasvatajad suhtusid sellisesse pattu leebelt: karistuseks pidi poiss teistele lastele ja kasvatajatele rääkima neid lugusid, mida vanaema oli talle eelmisel õhtul jutustanud.

Tol ajal ei saanud külas keskkooli lõpetada. Juba siis vene keeles luuletav poiss läks edasi õppima suurlinna, aga Surgutis ei pidanud ta kaua vastu – seda peamiselt konflikti pärast vene keele õpetajaga, kes ei sallinud, et taigast pärit poiss luuletas. Niisiis, nagu tavaline neenetsi poiss, jättis Juri Aivaseda (selline on tegelikult tema kodanikunimi) kooli pooleli, läks tagasi metsa ja hakkas tööle. Muidugi käis ta enne sõjaväes ning sealt tagasi tulles otsustas viinajoomise maha jätta. Ehk on seegi seal Põhjas küllalt omapärane otsus... Ta polnud ses asjas siiski üksi: Varjoganist läks ta kahe kaaslasega ühe kuulsa Sverdlovski arsti juurde, kes poisid alkoholineedusest tõepoolest ka vabastas. Juri tegi metsas igasuguseid töid – käis kaatriga posti toomas, kogus kalameestelt  kala kokku, korraldas isegi kohaliku „punase tšummi“ ehk kultuuri- ja propagandakeskuse tööd. 19-aastaselt abiellus ta Agani külast pärit handi tüdrukuga. Juri mäletab siiamaani, kuidas ta tulevaselt ämmalt (äi oli juba surnud) oma naise kätt palus: ämm ei suvatsenud talle enne vastata, kui poiss sõnastas oma palve selges, kuigi natuke kohmakas handi keeles. Perre sündis neli tütart, kuid poeg, kes oleks klanni nime edasi kandnud, jäi sündimata. Klanni nimega on tegelikult omapärased lood. Teatavasti on Siberis inimeste perekonnanimedeks nende klanninimed. Varjogani alal asjad nii lihtsad siiski ei ole. Kuigi toimunust on mitu versiooni, oli juhtunu tõenäoliselt selline lugu: metsaneenetsi klannide Tjott ja Vella esindajad sattusid kolmekümnendatel aastatel Agani Aivasedade juurde. Ilmselt tulid nad läänest, kust nad põgenesid Kazõmi sõja järgsete karistussalkade eest. Kui Aivasedade juurde tulid kohalikud rahvaloendajad, esitasid Aivasedad oma külalisi sugulastena. Ilmselt ei soovitud, et rahvaloendajad paneksid pererahva kirja kulakutena, kelle juures töötavad sulased. Sellest ajast teavad külas kõik, et on olemas ”tõelised” Ajvasedad, aga selle sama nime all on ka Tjotid ja Vellad. Juri isa oli just Vella...

Juri elu külas oli alguses stabiilne. Ta oli ühiskondlikult üsna aktiivne: mõnda aega töötas ta isegi Agani külanõukogu esimehena. Mida täpselt ta oma esimesest ja ainsast poliitilisest kogemusest sai, ei oska öelda. Igatahes ei läinud tal selles ametis kõige paremini, sest tagasi teda ei valitud ja ta läks rahulikult tagasi oma artelli kütiks. Hiljem kolis pere naise külast hoopis Juri sünnikülla Varjoganisse.

Kaheksakümnendad aastad on Juri Vella elus keskse tähtsusega. Juri pole enam lihtsameelne noormees, ta hakkab terasemalt tähele panema seda, mis ta ümber sünnib ja selle üle mõtisklema. Ja ta hakkab vastavalt tegutsema. Näiteks nägi ta, kuidas tema küla elanikud olid sunnitud aina sagedamini oma metsalaagrid maha jätma ja päriselt külla elama asuma. Ta teadis ise, kui valus on selline elumuutus ja millist mõju see inimeste psüühikale avaldab. Etnograaf Gemujevi julgustusel haaras ta ohjad enda kätte: Varjogani lähistel oli vaba maad, kuhu ta lasi viia külaelanike mahajäetud onnid. Ta leppis kokku tee-ehitajatega, kes aitasid palke transportida. Nõnda sündiski Varjogani muuseum. Alguses oli tegemist omapärase elus muuseumiga või nagu Juri ise ütles: ”Koht, kus kohtuvad muusad”... Inimesed said oma südametunde järgi külastada oma endisi kodusid, et seal teed juua, külalisi vastu võtta või lihtsalt niisama oleskleda… Nad võisid südamerahuga jätta sinna oma asju, oma riideid, oma tööriistu, sest need olid üheaegselt nii eksponaadid kui ka tarbeesemed. Varjogani muuseum on tänaseni alles. Samas on bürokraatia võitnud ja muuseumist on saanud tavaline „kinnine“ muuseum. Mõnikord võtab külaadministratsioon seal aga vastu väliskülalisi …

Üks oluline etapp Juri Vella elus ongi seotud sellesama Gemujeviga, kes muuseumi loomisel teda toetanud oli. Lugedes luuletusi, mida Juri aeg-ajalt kohalikus ajakirjanduses avaldas, soovitas Gemujev tal minna Moskvasse kirjandusinstituuti luuletamist õppima. Juri võttis nõu kuulda. Enne tuli aga keskkool lõpetada… Lõpetaski, kaugeõppes, ja astus sisse Gorki nimelisse Kirjandusinstituuti. Ka seal õppis ta kaugeõppes, jätkates samal ajal töötamist riikliku kütina.

Õpingute aeg oli ülimalt põnev. Ta avastas, et ka vene kultuur on väärtuste kandja ja mitte ainult laastamise ettekääne. Ta avastas kõrgkultuuri kui sellise ja hakkas seda ka hindama. Ta mõistis, et koolist saadud alg- ja keskharidus olid hävitanud põliselanike sideme nende traditsioonilise maailmavaatega (või püüdnud seda arusaamu segi paisates hävitada), aga ilma midagi väärtuslikku asemele pakkumata. Need avastamisaastad vaimustasid teda, ta neelas vene ja maailmakirjandust, käis teatris ja ooperis, õppis nautima Beethovenit ja Mozartit. Neljandal kursusel sai tal aga instituudist kõrini. Oluline oli kätte saadud. Muu oli juba aja raiskamine. Suure vaevaga veendi riiklikku kütti ikkagi instituuti lõpetama - esitama diplomitööna luuletusi, mis tal kogunenud olid. Need avaldati ka kogumikuna. Juri ei olnud toimetaja tööga rahul: ta kirjutas küll vene keeles, aga ta tahtis sellega ümber käia nii, nagu ta ise õigeks pidas, mõnikord reeglitele allumata. Neenetsi moodi. Kogumik ilmus siiski nii, nagu toimetaja seda tahtis. Ajad olid aga muutumas: esimene raamat ilmus 1990. Juba aasta pärast oli tal võimalik avaldada sama pealkirja all oma variant, ilma toimetaja sekkumiseta.

See näitab, et Juri Vella oli juba siis väga teadlik oma kohast nii kirjanduses kui ka elus. Samal ajal tegi ta olulise valiku: ta võttis hoiukassast välja oma säästud, andis artelli lahkumisavalduse, ostis kümme põhjapõtra ja läks metsa elama. Võib arvata, et õpingud Moskvas olid ühest küljest avardanud ta silmaringi ning teisest küljest käivitanud tema enda identiteedi lahtimõtestamise. Ta sai aru, et tegelikult oli ta kogu elu unistanud põhjapõtradest ja metsas elamisest. Need mõtted ei rajanenud tema jaoks mitte niivõrd isiklikul nostalgial, vaid mingil üldisel identiteediga seotud ihalusel.

Algus oli raske. Elu tuli sõna otseses mõttes uuesti üles ehitada: nad läksid naisega sellesse piirkonda taigas, kust oli pärit vanaema, panid üles püstkoja ja hakkasid ehitama palkonni, varsti lisandus põtrade tara. Tasapisi püstitasid nad traditsiooniliselt kasutuses olnud maatüki ümber aia, et põdrad ei läheks naftapuurijate asulate juurde. Juri naine polnud esialgu Juri otsusega üldse rahul, ta nuttis taga oma mugavat külamaja, kus olid keskküte ja teler. Lisaks sellele ei tahtnud loomad noorele ja kogenematule põhjapõdrakasvatajale alluda. Juri pidi neid higi ja vaevaga kodustama: karjainstinktile toetuvale loomale on kümne-isendiline kari ühtekuuluvuse taju tekkeks liiga väike. Tasapisi kari aga kasvas, eluga metsas harjus ka Juri abikaasa. Ilmusid uued väljakutsed: näiteks raskused ”tema” piirkonna kinnitamisel ”sugukondlikuks territooriumiks”. Selgus, et kuigi nende maade traditsiooniline elanikkond oli registreeritud Nižnevartovski rajoonis, olid maad ise kunagi vaikselt tagastatud Surguti rajoonile. Seda seepärast, et kui naftafirmad olid asustamata maad enda haldusesse võtnud, oleks Lukoilil ainus halduspartner. Asjaajamine oli niisiis eriti keeruline. Lisaks hakkasid naftatöötajad helikopterilt põhjapõtradele jahti pidama - nagu oleks tegu metsloomadega. Juri korraldas põliselanike piketi, protestiaktsiooni, mis sulges autoliikluse juurdepääsu naftamaardlale.

Juri läheb oma igapäevaelus tihti vastuollu naftakontsernidega. Tema laagripaika ümbritsevad igast ilmakaarest naftamaardlad. Juri kommenteerib, et paraku on just need alad, kus taiga põliselanikud elavad, kõige naftarikkamad. See vastuolu on mitmekülgne ja viib mõnikord isegi konfliktini ellujäämise pärast: ühelt poolt peab Juri igapäevast dialoogi naftamaardlatöötajatega, kes varustavad teda bensiiniga (isegi vahel ilma ülemuste loata), teisalt võib konflikt aeg-ajalt võtta ägedamaidki vorme, nagu näiteks 2000. aasta sündmuste puhul, kui Juri tabas teolt LUKoili käsilasi, kes hävitasid talle olulise jõesilla. LUKoili selge eesmärk oligi takistada Juri liikumist laagripaiga ja küla vahel. Igal aastal tuleb Juril mitmed sillad taastada. Aga seekord sai selgeks, kes on need salapärased sildade-hävitajad. Et nad tööd ei jätkaks, rikkus Juri kirvega buldooseri rattad. Sellele järgnes kohtuprotsess, mille kaotas Juri. Karistuseks pidi ta loovutama mitu põhjapõtra. Ta on naftafirmadele äärmiselt tülikas isik. Kuid see, et teda välismaal tuntakse ja hinnatakse, teeb ta surnuna veelgi ohtlikumaks kui elusana. Kuulsus on siiamaani kaitsnud ta elu – teatavasti ei kõhkle naftafirmad kasutamast kõige jõhkramaid abinõusid oma vastaste hävitamiseks.  Kuid Juri puhul oleks see liiga riskantne. Ka käesolev Eestis ilmuv kogumik  aitab kaasa  Juri ellujäämisele taigas.

Ta jätkabki kirjutamist. Vähe küll, aga ta pole kunagi palju kirjutanud. Ta kirjutas jätkuvalt vene keeles. Oma uue kogumiku eessõnas seletas ta seda järgmiselt - ta on ilmselt üks viimastest, kes teab, mis on metsaneenetsitel kaduma läinud. Nimelt see keel, see kunstiline ja kujundlik luulekeel, milles vanaema kunagi talle lugusid rääkis, olles enne sisu siiski argipäevakeeles lapsele kokku võtnud. Isegi Juri ei vallanud enam seda keelt. See, mis on alles  jäänud, on tavaline suhtluskeel, milles räägitakse puudest, rahast ja loomadest, aga mis ei ole tema taju jaoks piisavalt rikas, et selles luuletada. Lisaks sellele – kes seda keelt, seda vaesemat varianti – veel Agani jõgikonnas räägib? Ainult vanamehed, kes tasapisi siit maailmast lahkuvad. Noori pole üldse. On teisi piirkondi, kus metsaneenetsi keel on veel lastele emakeeleks, Juri aladelt on ta aga ammu kadunud. Osaliselt selle pärast, et enamus peresid on segapered, üldjuhul handi-neenetsi. Peale jääb handi keel, seda enam, et handid ise neenetsi keelt ei räägi. Kuid kõige tavalisem on see, et segaperes minnakse üle vene keelele - nii nagu see Juri peres on juhtunud.

Tegelikult on Juri Vella teinud mitu katset emakeeles kirjutada. Esimest korda 80ndatel aastatel. Juri ei olnud päris esimene, kes metsaneenetsi keeles kirjutada püüdis: tema onu Leonid Aivaseda pani aluse kirjalikule metsaneenetsi keelele - lisades kohalikule handikeelsele ajalehele ühe lehekülje, mille ta kirjutas omas keeles. Juri jätkas onu tööd - nii sündis « Tilivsama », (Meie Elu), esimene ja seni ainus metsaneenetsikeelne ”ajakiri”, ehk üks mõlemapoolne leht, kuhu Juri kirjutas tekstid, tegi illustratsioonid, kujundas ja trükkis. Lehte ilmus kokku kaheksa numbrit. Siis aga loobus Juri lootusetust ettevõtmisest, sest sai teada, et keegi seda lehte ei loe, see huvitas ehk vaid paari inimest. Lehes oli ta muuhulgas avaldanud kolm oma luuletust. Üks nendest on tõlgituna ka käesolevas kogumikus pealkirjaga „Iidsest laulust“. Tegemist on osaga laulust, mida laulis Auli, Juri vana sõber ja naaber, kes suri 1995. aastal.

Kuni 2000. aastani ei kirjutanud Juri Vella enam üldse neenetsi keeles. Kui ma aga 1999-2000. aastal tema laagris elasin,  äratas minu huvi tema keele vastu temaski uue huvi. Ta nägi võimalust ärgitada inimesi teadvustama, et see keel on olemas ja on väärtuslik, ja ta hakkas kirjutama tulevikule mõeldes. Mitte just luulet – või kui siis väga marginaalset proosaluulet. Peamine teos, mida ta neenetsi keeles kirjutama hakkas, on väga iseloomulik tema mõtteviisile. Ta hakkas koostama Agani jõgikonna topograafilist nimestikku, kusjuures iga kohanime juurde käib seletus ning kui nimi on neenetsikeelne on ka seletus neenetsikeelne, kui nimi on handikeelne, siis on ka selle juurde käiv seletus handikeelne. Sama kehtib venekeelsete nimede puhul. Seega tekib kolmekeelne tekst - neenetsi, handi ja vene keeles. Tõlkeid Juri Vella ei paku - kes on huvitatud, õppigu keel ära! Raamatul on kunagi ehk praktiline väärtus - see on mõeldud dokumendiks järeltulijatele - kui nad peaksid kunagi hakkama oma maad tagasi nõudma, siis on neil tõestusmaterjal selle kohta, et kunagi on neid kohti asustanud põlisrahvaid ja et siin on jahil käinud see või teine klann.

Jah, Juri Vella mõtleb tulevikule. Ta tahab, et ta rahvas või õigemini ta rahvad - handi naisega abielus olles ei suhtu ta handi ja neenetsi kogukonda teineteisest eraldiseisvate üksustena - ei kaoks maakeralt jäljetult, et nende järeltulijatel oleks võimalik taastada täisväärtuslik kultuur, kui nad seda soovivad. Ta näeb oma ülesannet selles, et loob teistele võimalusi. Näiteks luues metsa oma laagripaika kooli tahab ta, et ta lastelastel oleks võimalused, millest ta ise puudust tundis ja mis ta enda tütardel täiesti puudusid: õppida ametliku kooliprogrammi järgi ja samas näha aknast põhjapõtru ja omandada kõik vajalikud teadmised, et metsas ellu jääda. Oluline on valiku võimalus. Ainult tuleviku nimel elamine pole kindlasti mugav. Seda eriti Juri lähedastele, kel ei pruugi vastupidiselt Jurile olla visiooni. Viimane kehtib osaliselt ka Juri enda puhul – ta ei tea alati, kas saavutab oma eesmärgi või mitte. Juri elab teise ajaarvestusega, kus homme pole mitte päev, mis järgneb tänasele, vaid pigem ajajärk, mille kohta on meil võimatu midagi aimata. Välja arvatud see, et inimesed, kes peavad siis valikuid tegema, peaksid saama selleks ka võimalusi, millest pime, ainult käesolevale hetkele keskendunud tegevus võib neid ilma jätta.

Niisiis pole luule ainus valdkond, kus Juri Vella on aktiivne. Ehk on see isegi valdkond, milles ta on kõige vähem aktiivne. Ta kirjutab siis, kui tuleb inspiratsioon. Ükskõik kus ja ükskõik millal. Armastusluuletused võivad tulla igava koosoleku ajal. Romantilisel kuupaistel võib  ta kirjutada hoopis naftast ja valust… Juri Vella kirjutab vene keeles. Samas ei saa keegi väita, et ta on vene luuletaja. Ta kannab oma kultuuri endaga kaasas. Tema kultuur on sügavam kui keele tasand, mille kaudu see avaldub. Erinevalt paljudest tema kolleegidest, kes väljendavad oma kirjanduslikus tegevuses valu, mis tekitab eemaldumist, võõrandumist oma juurtest, lõhestumist kahe maailma vahel, on Juri ja tema luule sisimas terviklikud. Teda haarab valu küll hävitustöö pärast, mis on tema kodumaad laastanud, aga ta valdab mõlema maailma koode, kus ta elama peab. Ehk selle pärast on tal igasugust luulet – mängulist, argipäevast, ökoloogilist, mütoloogilist, poliitilist ja armastusluulet ka. Käesolev kogumik võimaldab eesti lugejal teha pisut põhjalikumat tutvust Juri Vella  loominguga.

Varem on tema luuletusi eesti keeles ilmunud kogumikus „Suvepäev“. Tema luuletusi on ilmunud tõlgetena ka prantsuse, ungari, soome jt. keeles. Samuti on eesti etnoloog Liivo Niglas teinud temast suurepärase dokumentaalfilmi „Juri Vella maailm“.

Eva Vingiano de Pina Martins

Tartu, 23 detsember 2008

TÕLKIJAD

Kui oled mu sõber (tõlkinud A.Valton)

Soovitus (tõlkinud A.Valton)

Iidsest laulust (tõlkinud A.Valton)

Harmoonia kõrgeim vorm (tõlkinud A.Valton)

Reliikvia (tõlkinud A.Valton)

Vanaema Nengile (tõlkinud A.Valton)

Luigejaht (tõlkinud A.Leete)

Vana põdrakasvataja Auli laul (tõlkinud A.Valton)

Põdrakasvataja laul (tõlkinud A.Valton)

Vaid südames laul (tõlkinud A.Valton)

Nimetaksin sind päikeseks (tõlkinud A.Valton)

Kaja (tõlkinud A.Leete)

Kõrgeim väärtus (tõlkinud A.Valton)

Kolmas valu (tõlkinud A.Valton)

Kuues valu (tõlkinud A.Valton)

Poliitika (tõlkinud A.Valton)

Linna kolinud kaasmaalasele (tõlkinud A.Valton)

Täna (tõlkinud A.Leete)

Viltuvedamine (tõlkinud A.Leete)

Täna hommikul astus vihm (tõlkinud A.Leete)

Valged karjed (tõlkinud A.Leete)

Teade Vatjagani metsalaagrist (tõlkinud A.Leete)

Igavikulisest (tõlkinud A.Leete)

Agani jõe elaniku laulust (tõlkinud A.Leete)

Punase orava laulust (tõlkinud A.Valton)

Ränduri laulust (tõlkinud A.Leete)