Looming 11/1999, lk. 1694-1697

Vene keelest AARE PILV

Tõlgitud raamatust „Белые крики. Книга о вечном". Surgut, 1996

METSAVALUD

KOLMAS VALU

„— Tead sa, mu poeg võttis linnas vene naise.

— Mis siis sellest on? Minu väimees on hoholl.

— Ega minagi vastu ole. Ainult et võttis teine naise juba kümme aastat tagasi, aga

miniat pole ma veel näinud, lapselastest rääkimata..."

(Kahe põdrakasvataja vestlusest)

Loomarajad kasvavad kinni

— metsloomad lahkuvad.

Kuid need, kes ei saanud minna,

on tapetud.

Mu mets on igavaks jäänud sügisel.

Ja kevadel on mu järvedel

vaikus —

pole lindude lärmi.

Inimesed jäävad vanaks —

nende keel ei laula laule.

Mitte et ei tahaks,

aga sõnad on ununud.

Ja nende pojad ei armasta laulda —

neile meeldib kuulata

meeletuid, metsikuid laule,

kus sõnad on arusaamatud.

Oma maal

kuulen harvemini kodust keelt.

Kodujõe kohal

iga päev metalli kolin...

Ja tahaks uskuda:

ehk ainult loomarajad

kasvavad rohtu ja samblasse.

Kas võivad jääda alles

metsa ja tundrasse

koduhõimu saanijäljed?

NELJAS VALU

Kus on rada,

millel rändas mu sugu?

Kus on paigad,

mis toitsid neid metsloomadega?

Kus on jõgi,

millest joodeti lapsi?

Mis on saanud nende taevast,

mille poole vaadati ka muidu kui palves

Rada hoiti,

puhastati okstest

ja lastel keelati

kirveteraga haavu lüüa.

Kui mindi pällu puude järele,

hoiduti rohtu tallamast

ja põdrasamblale kahju tegemast.

Ja raiutud puu eest

paluti kaua andeks Paluvanalt.

Jõega peeti nõu

nagu vana targaga.

Taevast austati

ega torgatud temasse sõrmi.

Rõõmustati selle ilma üle,

mille tõi Tuul...

Kus on see maa,

mida mööda mu taat

ajas talvitama põtrade kolhoosikarja?

Kus on see maa,

mis taadi südames elu õhutas,

kui ta poolkoolnuna haavadest,

karu küüntest kistuna, lamas maas

ja valget kuud, valget päikest

palus?

Kus on see maa?... Kus on see jõgi,

mida mööda mu isa

lahkus lootsikus

sõjajärgsel nälja-aastal,

mil kõik püütud kalad anti riigile,

ja naasis õhtuks õnnelikuna

uskumatu saagiga välilaagrisse?

Sel ööl

keedeti iga pere kateldes

partide, neppide ja kajakate mune.

Kajakad kisasid välilaagri kohal.

Sellest kisast

ehk olen minagi eostatud?

Kus on see jõgi?...

Maa on ära võetud

ja heidetud lõhki kiskuda

su terasroomikute alla.

Ja näljane ekskavaator

imeb raevukal loginal

juba ta sisikonda.

Jõge pole ära joodud,

vaid naftaga üle valatud,

jõge pole ära kuivatatud,

vaid teda pumbatakse tühjaks,

ikka üks harujõgi tunnis,

iga päev

nüüd juba sada kuud naftakihtide alla.

Kui palju on temasse veel vett jäänud? Kas jätkub selleks ainsaks

elusõõmuks mu lapselapsele?...

KUUES VALU

Naaberlaagris elab viimane muinasjutuvestja. Olen mitu korda tahtnud teda kuulata, mõttes temaga juba vestelnud, kuid iga kord leidsin suguvenna sügavas joomahoos. Kord on praam poodi just toonud odekolonni, kord on puurijad maastikuautoga tulnud oma lubatud karusnahkade järele, kord maandub helikopter, et saada kala uhhaaks.

Laula mulle laulu, Lanei!

Laula, kuni laulda saab.

Ehk kajab laul vastu lastelaste hinges?

Kui me lapsed haaravad viisist kinni,

sekeldustes ja rutus

tundeid ei raiska.

Laula mulle laulu, Lanei!

Laula, kuni laulda saab!

Ehk kohtumisel ütled: „Anj-torovo!

Kas on teie välilaagris kõik elus ja terved?

Kes on elus — kas saab laulda?

Kes kala püüab — kas näkkab?

Kes on abielus — kas on armastust?

Ja kes on lõbus — kas on õnnelik?

Kas mitte puskarit juues?

Või odekolonni?

Või kakeldes sõbraga,

või lihase vennaga?..."

Laula mulle laulu, Lanei!

Laula, kuni laulda saab!

Räägin sõbrale ära tõe

ilma salgamata.

Kõik, mis mu hinges valutab:

„Elus oleme ju küll,

kuid miskipärast

naised pohmellis ei sünnita lapsi

sünnitavad joodikuid,

sünnitavad narkomaane

närakaid

kes on valmis

võimelised

kõigeks...

Laula mulle laulu, Lanei! Laula, kuni laulda saab..."

Vene keelest AARE PILV

Tõlgitud raamatust „Белые крики. Книга о вечном". Surgut, 1996